Minu esimene belglane Brenda sai 13aastaseks.Ta on tõeliselt vahva koer.Reipalt käib teistega igapäevastel jalutuskäikudel kaasas, muidugi omas tempos aga ikkagi iga päev 3km sellises vanuses.Kui veidike rääkida milline on vana belglane siis Brenda enamus päevast ta magab, samas jälgib kogu aeg, et kes liigub ja mist toimub.Kondid on tal ikka kanged aga samas kui jalutuskäigul kohtab mõnda kutsupoissi siis viskab ikka selliseid erksaid hüppeid sisse, et vanusest ja kangusest pole lõhnagi.Noh ja kui see poiss on kadunud siis läheb oma temposse tagasi. Kuulmine ja nägemine on ka viletsaks jäänud aga kui keegi kuskil liigub siis tervitab kõva häälega.Endiselt meeldib Brendale last taga otsida, et kui Madli ennast ära peidab siis ütlen Brendale- otsi, kus laps on…! Siis kasutatakse nina, et tundub see toimib ilusti ja kui laps leitud siis oh seda rõõmu. Ja see kuidas meie memmeke naerab- see on lihtsalt niiii armas! Nimelt Brendal naerab, kui ma teda sügan või kui ma koju tulen.Belglased ongi sellised naervad koerad