Tõu tutvustus ja ajalugu

AAS_3812

Belgia lambakoerad on targad, kergesti koolitatavad ja sőnakuulelikud. Nad on väga ustavad ja lojaalsed oma perekonnale, vőőraste suhtes umbusklikud. Nad on julged ja vajadusel valmis oma perekonda kaitsma. Ta on energiline ja liikuv, sobib ainult aktiivsele inimesele.

Belgia lambakoerad on keskmist kasvu, turjakőrgus on 58-62 cm. Karvakate on kőikidel paksu aluskarvaga ja väga ilmastikukindel. Laekenois on karmikarvaline, punakaspruuni värvusega mustade märkidega, Groenendael on ühevärviline must, poolpika karvaga, Tervueren on pikakarvaline, karvaotsad mustad, pőhivärvus liivavärvi vői punakaspruun ja Malinois on punakaspruuni värvusega ja lühikarvaline.

Tõustandard

PÄRITOLU: BelgiaKASUTUS: Algupärane lambakoer, tänapäeval teenistuskoer (valvekoer, kaitsekoer, jälituskoer jne), kes
on ühevõrra nii teenistus- kui ka perekoerFCI KLASSIFIKATSIOON:
Rühm 1
Lamba- ja karjakoerad (välja arvatud šveitsi alpi karjakoerad)
Alarühm 1
Lambakoerad
Töökatsetega.ÜLDMULJE:
Harmoonilise kehaehitusega koer, kellel on keskmised proportsioonid, omavahel ühendatud elegants ja tugevus. Tal on ruudukujuline kehaehitus ja ta on keskmise suurusega; tema lihastik on tugev ja kuiv. Ta on
vastupanuvõimeline, kohanenud eluks vabaduses ja talub hästi Belgias nii tavalisi klimaatilisi kõikumisi. Tänu oma kehaehituse harmoonilisusele ja uhkele peahoiakule jätab belgia lambakoer mulje, milles elegants ja robustsus võrdselt liituvad teenistuskoerale vajalikuks väärikaks jõuks. Belgia lambakoer peab olema võimeline esinema rühikalt ja loomulike seisudega ka ilma kehalise kontaktita oma esitajaga.TÄHTSAIMAD PROPORTSIOONID:
Belgia lambakoeral on ruudukujuline kehaehitus. Rinnakorv ulatub kuni küünarnuki kõrguseni. Koonuosa
pikkus on võrdne poole peapikkusega või ületab seda veidi.

KÄITUMINE JA ISELOOM :
Belgia lambakoer on valvas ja liikuv, ülevoolavalt elav ja jätkuvalt tegutsemisvalmis. Lisaks kaasasündinud karja ajamise võimele on tal ka maja ja õue suurepärasele valvurile vajalikud väärtuslikud omadused. Ta seisab oma isanda eest ilma vähemagi kõhkluseta, taandumata ja kirglikult. Ta ühendab endas kõiki lambakoerale, valvekoerale, kaitsekoerale ja teenistuskoerale nõutavaid eeldusi. Tema elav ja virge temperament ning tema kindla iseloomu eripärad, milles ei leidu hirmu ega agressiivsust, avalduvad juba tema kehahoiakus ja säravate silmade tähelepanelikus ilmes. Hindamisel tuleb eriti arvestada „rahulikku“ ja „kartmatut“ temperamenti.

PEA
Kõrge hoiakuga; mitte liialdatult pikk, sirgete piirjoontega, hästi voolitud ja kuiv. Koljuosa ja koon on ligikaudu ühepikkused; koon võib vaid õige veidi pikem olla, mis annab üldpildile oma viimase lihvi.

PEAPIIRKOND:
Kolju : Keskmise laiusega, pea pikkuse suhtes sobivas proportsioonis, pigem lamedama kui kumera laubaga ja
mõõdukalt esile tuleva laubavaoga. Küljelt vaadates kulgeb ülajoon paralleelselt ninaselja joone mõttelise
pikendusega. Kuklakühm on mõõdukalt väljendunud.
Kulmukaared ja sarnaluud ei tule selgelt esile.
Üleminek laubalt koonule : Mõõdukalt väljendunud.

NÄOPIIRKOND:
Ninapeegel : Must.
Koon : Keskmise pikkusega, silmade alt hästi voolitud; aheneb ühtlaselt nina suunas ja võtab pikendatud kiilu kuju. Ninaselg on sirge ja kulgeb paralleelselt lauba ülajoone mõttelise pikendusega. Koon avaneb suurelt ja laialt, see tähendab, et avatud suu korral on suunurgad tugevasti tahapoole venitunud ja lõualuud eemalduvad teineteisest hästi laialt.
Mokad : Õhukesed, tihedalt liibuvad ja tugevasti pigmenteerunud.
Lõuad/hambad : Hambad hästi arenenud lõualuudes on suured, valged, korrapärased ja tugevad. Kääritaoline
hambumus; lubatud on ka lamba- ja veisekasvatajate juures soositud otsehambumus. Hammastik on koera
hambaskeemi kohaselt täiskomplektne. Kahe 1. premolaari (PM1) puudumine on lubatud; 3. molaare (M3)
ei pruugi arvestada.
Põsed : Kuivad ja täiesti lamedad, siiski hästi lihaselised.
Silmad : Keskmise suurusega, mitte liiga sügava asetusega ega ka välja pungitunud, kergelt
mandlikujulised, viltuse asetusega, pruuni värvi, kusjuures tumedam silmavärv on eelistatum. Silmalaugude servad on musta värvi ääristusega. Pilk on aval, elav, nutikas ja terane.
Kõrvad : Üsna väikesed, kõrge asetusega, väliselt võrdkülgse kolmurga kujuline. Kõrvaleht on hästi kokku
keeratud. Kõrvade tipud on ülesse suunatud ja tähelepanelikkuse korral täiesti püstised.
KAEL:
Hea asetusega, veidi piklik, üsna püstine, hea lihastikuga ja õlgade suunas ühtlaselt laienev. Ilma kaelalotita. Kuklajoon on veidi kaarduv.

KERE
Tugev, kuid ilma raskepärasuseta. Õlanukist istmikunukini mõõdetud kerepikkus vastab umbes turjakõrgusele.
Ülajoon : Selja ja nimmeosa ülajoon on sirge.
Turi : Hästi rõhutatud.
Selg : Tugev, lühike ja hästi lihaseline.
Nimme (lanne) : Jõuline, lühike, suhteliselt lai, hästi lihaseline.
Laudjas : Hästi lihaseline; vaid üsna kergelt laskuv; suhteliselt, kuid mitte ülemääraselt, lai.
Rindkere : Mitte laiusesse vaid sügavusse ulatuv; roided on nende ülaosast kaarduvad; eestpoolt vaadates on
eesrind vähese laiusega, samas aga ka mitte kitsas.
Alajoon : See saab alguse rinna alt ja kulgeb tõusvalt harmoonilise kaarega kõhuni, mis ei saa olla liiga täidlane ega ka hurda moodi ülestõmmatud, vaid peaks olema kergelt tõusev ja hästi arenenud.

SABA:
Hea asetusega, tugeva tüvega, keskmise pikkusega, vähemalt kannaliigeseni ulatuv, eelistatavalt veelgi
madalamale ulatuv; rahuolekus rippuvas asendis ja võib tipus umbes kannaliigese kõrgusel moodustada kerge
kumeruse tahasuunas; liikumisel võib saba tõusta kõrgemale, kuid mitte üle horisontaaljoone, ja tipust
tugevamini keerdudes, samas konksu moodustamata või küljele pöördumata.

JÄSEMED
ESIJÄSEMED :
Luustik on tugev kuid mitte raske; lihastik on kuiv ja sitke; jalgade seisud on igast vaatenurgast püstised ning eestvaates täiesti paralleelsed.
Õlad : Labaluu on pikk ja kaldus, tihedalt liibuv ja moodustab õlavarrega piisava nurga, ideaalis 110-115º
nurgaga.
Õlarvarred : Pikad ja suhteliselt kaldus.
Küünarnukid : Tugevad, mitte välja pööratud ega ka liiga kitsa asetusega.
Küünarvarred : Pikad, sirged.
Randmeliigesed : Hästi tihked ja selgete piirjoontega.
Kämblad : Tugevad ja lühikesed, aluspinna suhtes
võimalikult püstise asetusega ja vaid veidi ettepoole kaldunud.
Esikäpad : Ümarad kassikäpad. Varbad on kumerad ja tihedalt kokku hoiduvad, käpapadjandid on paksud ja
elastsed ning küüned on tumedad ja tugevad.

TAGAJÄSEMED
Jõulised, kuid mitte rasked. Küljelt vaadates seisavad tagajalad püstiselt ja tagant vaadates täiesti paralleelselt.
Reied : Keskmise pikkusega, laiad, hästi lihaselised.
Põlveliigesed : Asetsevad ligikaudu otse puusaliigeste all; normaalselt nurgitunud.
Sääred : Keskmise pikkusega, laiad, lihaselised.
Kannaliigesed : Madalal asetsevad, laiad ja lihaselised, suhteliselt hästi arenenud.

Pöiad : Tihked ja lühikesed. Lisavarbad on ebasoovitavad.
Tagakäpad : Võivad olla veidi ovaalsed. Varbad on kaardunud ja tihedalt kokku hoiduvad, käpapadjandid on
paksud ja elastsed ning küüned on tumedad ja tugevad.

LIIKUMINE:
Liikumise mehhaanika kõikide allüüride korral on elav ja vaba. Belgia lambakoeral on hea galopp, kuid
enamkasutatavateks liikumisviisideks on samm ja eelkõige traav. Jalad liiguvad kehateljega samasuunaliselt.
Kiiruste kasvades lähenevad käpad liikumise keskjoonele.
Traav on keskmise pikkusega edenev; liigutused on ühtlased ja sujuvad, hea tagajala tõukega, kusjuures
ülajoon jääb kindlaks ja esijalg ei tõuse ülemäära kõrgele.
Liikumisel näib belgia lambakoer väsimatuna. Tema liigutused on kiired, nõtked ja elavad. Ta on võimeline
suure kiiruse juures sooritama järske suunamuutusi.
Ülevoolavast temperamendist tulenevalt ja tema valvening kaitsevajaduse olulisest koosmõjust tuleb see, et ta on pidevas liikumises.

NAHK :
Elastne, kuid kogu kerel tihedalt liibuv; mokaservad ja silmalaugude servad on tugevasti pigmenteerunud.

KARVKATE ja VARIATSIOONID :
Kuna belgia lambakoertel esineb mitmesugust karvkatte pikkust, kasvusuunda, struktuuri ja ka värvust, on need tunnused kriteeriumiks nelja tõusisese variatsiooni eristamiseks : groenendael, tervueren, malinois ja
lakenois. Neid nelja variatsiooni hinnatakse omaette ja igaüks neist võistleb oma CACi, oma CACIBi ning vastava reserv-sertifikaadi omistamise eest.
Karva struktuur : Kõikidel variatsioonidel on karv alati tihe, liibuv ja hea tekstuuriga; see moodustab koos alusvillaga suurepärase kaitseva kasuka.

PIKAKARVALINE : Karv on lühike peas, kõrvalehtede väliskülgedel ja jalgadel, välja arvatud pika karvaga
küünarvarre tagakülg küünarnukist randmeni, kus on niinimetatud narmad. Ülejäänud kerel on karv pikk ja sile, pikem ja rikkalikum ümber kaela ning rinna ees, millest moodustuvad kaelus ja manisk. Kõrvakäikude avad on kaitstud tiheda karvapuhmaga. Kõrvatüvede ümber olevast lopsakast karvast tekib pea raamistus. Kintsude tagakülgedele kasvavad pikad ja rikkalikud karvad moodustavad niinimetatud “püksid”. Sabas on rohke ja pika karva moodustatud vimpel.
Groenendael ja tervueren on pikakarvalised.

LÜHIKARVALINE : Peas, kõrvade väliskülgedel ja jalgadel on karv hästi lühike. Kogu kerel on see lühike, rikkalikum sabas ja kaela ümber, kus sellest moodustub kaelus, mis saab alguse kõrvatüvede juurest ja hääbub kurgu alla. Seejuures on kintsude tagaküljed pikema karvaga narmastatud. Saba on viljapea-kujuline tipu suunas pikemate turritavate karvadega, kuid ei moodusta vimplit.
Malinois on lühikarvaline.

KARMIKARVALINE : Karmikarvalise variatsiooni tunnuseks on ennekõike kõva ja kuiva struktuuriga karv,
mis on sakris ja puutudes otsekui “krudiseb”. Kogu kerel on karva pikkus umbes 6 cm, kuid see on lühem
ninaseljal, laubal ja jalgadel. Silmade ümber ning koonul ei tohi karv liiga rikkalik olla, et pea kuju sellest varjatud ei saaks. Sellest hoolimata peab koonu karvastik tingimata
hästi arenenud olema. Sabakarvast ei tohi vimplit moodustuda.
Laekenois on karmikarvaline.

VÄRVUS:
Mask : Tervueren’il ja malinois’l peab olema väga hästi väljendunud mask, kusjuures on sama katkematu musta
alaga haaratud võimalikult nii üla- ja alamokad, suunurk, silmalaud. Absoluutse miinimumnõudena peavad olema mustalt pigmenteerunud järgmised kuus kohta : mõlemad kõrvad, mõlemad ülemised silmalaud ning üla- ja
alamokad.
Must looritus : Tervueren’il ja malinois’l põhjustavad mustaks värvunud karvatipud musta loorituse, mis
põhivärvuse tumedamaks toonitab. Selline must toon peab mõjuma „peale puistatuna“ ning ei tohi võtta suurte laikude kuju või tekitada tegelikku triibulisust (vööte). Laekenois’l avaldub must looritus kõige vähesemal määral.
Groenendael : Ainult ühevärviliselt must.

Tervueren : Ainult musta looriga liivakarva või musta looriga hall, mõlemad koos musta maskiga, eelistatum on siiski musta looriga liivakarva värvus. Liivakarva toon peab olema soe, mitte liiga hele ega valastunud. Ükski koer, kellel on looritatud liivakarva toonist teistsugune värvus või kelle värvinüansid ei vasta soovitud intensiivsusele, ei saa pretendeerida hindele „suurepärane“.

Malinois : Ainult musta looriga liivakarva värv koos musta maskiga.

Laekenois : Ainult liivakarva, millel jälgedena musta looritust, peamiselt koonul ja sabas.
Kõikide variatsioonide puhul on veidi valget eesrinnal ja varvastel lubatud.

SUURUS, KEHAKAAL JA MÕÕDUD :
Turjakõrgus : Soovitud suurused on keskmised. 62 cm isastel ja 58 cm emastel.
Lubatavus : kõikumised kuni 2 cm alla ja kuni 4 cm üle.
Kehakaal : Ligikaudu 25 – 30 kg isastel ja ligikaudu 20 – 25 kg emastel.

Mõõdud : Keskmised mõõdud belgia lambakoerale, kelle turjakõrgus on 62 cm :
kerepikkus (õlanukist istmikunukini mõõdetuna) : 62 cm.
Peapikkus : 25 cm.
Koonupikkus : 12,5 kuni 13 cm.

 

Ajalugu

Veel 18. sajandi lõpul oli Belgias suurel hulgal eritüübilisi ja erineva karvkattega lamba- ja karjakoeri. Loomaks mingisugustki korrastatust selles ebaselguses, kogunes grupp vaimustunud künolooge selleks, et lasta Curegehmi veterinaar-ülikooli juures dotsendina töötaval professor A. Reul’il end juhendada. Teda võib pidada tõu loojaks ja tõeliseks eestvedajaks.
Ametlikult tekkis tõug ajavahemikul 1891 kuni 1897. 29. septembril 1891 asutati Brüsselis Belgia lambakoerte klubi (Le Club du Chien de Berger Belge); veel samal aastal, 15. novembril, organiseeris prof A. Reul Cureghamis ülevaatuse, millele kogunes 117 koera; selline
koondumine võimaldas populatsiooni kirjeldamist ja parimate tõu esindajate välja valimist. Järgnevate aastate jooksul viidi läbi range selektsioon väikesearvulise, omavahel tihedas suguluses olevate aretusisaste hulgaga. 3. aprillil 1892 sai belgia lambakoerte klubi poolt koostatud ja vastu võetud esimene, hästi üksikasjalik tõustandard. Tunnustamist leidis iseseisev tõug oma kolme erineva karvkatte-variatsiooniga. Siiski, nagu toona räägiti, jäi belgia lambakoer vaid lihtsate inimeste koeraks, seega tõuks, milleks ta ettenähtud oligi. Selle pärast kantigi esimesed belgia lambakoerad St. Hubert’i kuningliku ühingu (Société Royale St.Hubert – L.O.S.H) tõuraamatusse alles aastal 1901. Järgnevate aastate jooksul nägid belgia lambakoera tuleviku ees vastutust tundvad künoloogid vaeva tõu tüübi ühtlustamise ja vigade parandamisega. Võib aga öelda, et aastaks 1910 oli belgia lambakoera tüüp ja iseloom kinnistunud.
Aastate jooksul on belgia lambakoerte erinevate variatsioonide ja värvuste üle peetud vaidlusi, samas kui tõu morfoloogia, iseloomu ja kasutusotstarbe üle pole erimeelsusi olnud.

Üldmulje

Harmoonilise kehaehitusega koer, kellel on keskmise proportsioonid, omavahel ühendatud elegants ja tugevu Tal on ruudukujuline kehaehitus ja ta on keskmis suurusega; tema lihastik on tugev ja kuiv. Ta on vastupanuvõimeline, kohanenud eluks vabaduses ja talu
hästi Belgias nii tavalisi klimaatilisi kõikumisi. Tänu om kehaehituse harmoonilisusele ja uhkele peahoiakule jäta belgia lambakoer mulje, milles elegants ja robustsu võrdselt liituvad teenistuskoerale vajalikuks väärikak jõuks. Belgia lambakoer peab olema võimeline esinem
rühikalt ja loomulike seisudega ka ilma kehalise kontaktit oma esitajaga.

Iseloom

Belgia lambakoer on valvas ja liikuv, ülevoolavalt elav ja jätkuvalt tegutsemisvalmis. Lisaks kaasasündinud karja ajamise võimele on tal ka maja ja õue suurepärasele valvurile vajalikud väärtuslikud omadused. Ta seisab oma isanda eest ilma vähemagi kõhkluseta, taandumata ja kirglikult. Ta ühendab endas kõiki lambakoerale, valvekoerale, kaitsekoerale ja teenistuskoerale nõutavaid eeldusi. Tema elav ja virge temperament ning tema kindla iseloomu eripärad, milles ei leidu hirmu ega agressiivsust, avalduvad juba tema kehahoiakus ja säravate silmade tähelepanelikus ilmes. Hindamisel tuleb eriti arvestada „rahulikku“ ja „kartmatut“ temperamenti.

Allikas: FCI standard: Belgia lambakoer tervueren

Kommenteerimine on suletud.