Mai 2012

Tere

Oleme väike hobikennel ja tegeleme belgia lambakoera tervuereni  kasvatusega.Belgia lambakoerad on aretatud Belgias, kus neid kasutati karja- koertena kuna nad on tublid valvurid ja kaitsjad.Võõraste suhtes on nad umbusklikud, kuid oma perekonnale ustavad ja lojaalsed.Belgia lambakoerad on keskmist kasvu, turja kőrgus on 58-62 cm. Karvakate on kőikidel paksu aluskarvaga ja väga ilmastikukindel. Laekenois on karmikarvaline, punakaspruuni värvusega mustade märkidega, Groenendael on ühevärviline must, poolpika karvaga, Tervueren on pikakarvaline, karvaotsad mustad, pőhivärvus liivavärvi vői punakaspruun ja Malinois on punakaspruuni värvusega ja lühikarvaline.

Tigger kevadet nautimas

Ajalugu

Veel 18. sajandi  lõpul oli Belgias suurel hulgal eritüübilisi ja  erineva  karvkattega  lamba-  ja  karjakoeri.  Loomaks mingisugustki  korrastatust  selles  ebaselguses,  kogunes grupp vaimustunud künolooge selleks, et lasta Curegehmi veterinaar-ülikooli  juures dotsendina  töötaval professor A. Reul’il  end  juhendada.  Teda  võib  pidada  tõu  loojaks  ja tõeliseks eestvedajaks.
Ametlikult  tekkis  tõug  ajavahemikul  1891  kuni  1897.  29. septembril 1891 asutati Brüsselis Belgia lambakoerte klubi (Le Club  du Chien  de  Berger  Belge);  veel  samal  aastal, 15.  novembril,  organiseeris  prof  A.  Reul  Cureghamis ülevaatuse,  millele  kogunes  117  koera;  selline
koondumine  võimaldas  populatsiooni  kirjeldamist  ja parimate  tõu esindajate välja valimist. Järgnevate aastate jooksul  viidi  läbi  range  selektsioon  väikesearvulise, omavahel tihedas suguluses olevate aretusisaste hulgaga. 3. aprillil 1892 sai belgia lambakoerte klubi poolt koostatud ja  vastu  võetud  esimene,  hästi  üksikasjalik  tõustandard. Tunnustamist  leidis  iseseisev  tõug  oma  kolme  erineva karvkatte-variatsiooniga.  Siiski,  nagu  toona  räägiti,  jäi belgia  lambakoer  vaid  lihtsate  inimeste  koeraks,  seega tõuks,  milleks  ta  ettenähtud  oligi.  Selle  pärast    kantigi esimesed  belgia  lambakoerad  St.  Hubert’i  kuningliku ühingu  (Société  Royale  St.Hubert  –  L.O.S.H) tõuraamatusse alles aastal 1901. Järgnevate  aastate  jooksul  nägid  belgia  lambakoera tuleviku ees vastutust tundvad künoloogid vaeva tõu tüübi ühtlustamise ja vigade parandamisega. Võib aga öelda, et aastaks  1910  oli  belgia  lambakoera  tüüp  ja  iseloom kinnistunud.
Aastate  jooksul  on  belgia  lambakoerte  erinevate variatsioonide  ja  värvuste  üle  peetud  vaidlusi,  samas  kui tõu  morfoloogia,  iseloomu  ja  kasutusotstarbe  üle  pole erimeelsusi olnud.

Kumb on tugevam?

Üldmulje

Harmoonilise  kehaehitusega  koer,  kellel  on  keskmise proportsioonid, omavahel ühendatud elegants  ja  tugevu Tal  on  ruudukujuline  kehaehitus  ja  ta  on  keskmis suurusega;  tema  lihastik  on  tugev  ja  kuiv.  Ta  on vastupanuvõimeline, kohanenud eluks vabaduses  ja  talu
hästi  Belgias  nii  tavalisi  klimaatilisi  kõikumisi.  Tänu  om kehaehituse harmoonilisusele  ja uhkele peahoiakule  jäta belgia  lambakoer  mulje,  milles  elegants  ja  robustsu võrdselt  liituvad  teenistuskoerale  vajalikuks  väärikak jõuks.  Belgia  lambakoer  peab  olema  võimeline  esinem
rühikalt ja loomulike seisudega ka ilma kehalise kontaktit oma esitajaga.

Iseloom

Belgia  lambakoer  on  valvas  ja  liikuv,  ülevoolavalt  elav  ja jätkuvalt  tegutsemisvalmis.  Lisaks  kaasasündinud  karja ajamise  võimele  on  tal  ka    maja  ja  õue  suurepärasele valvurile vajalikud väärtuslikud omadused. Ta seisab oma isanda  eest  ilma  vähemagi  kõhkluseta,  taandumata  ja kirglikult.  Ta  ühendab  endas  kõiki  lambakoerale, valvekoerale,  kaitsekoerale  ja  teenistuskoerale  nõutavaid eeldusi. Tema elav ja virge temperament ning tema kindla iseloomu eripärad, milles ei leidu hirmu ega agressiivsust, avalduvad  juba    tema  kehahoiakus  ja  säravate  silmade tähelepanelikus  ilmes.    Hindamisel  tuleb  eriti  arvestada „rahulikku“ ja „kartmatut“ temperamenti.

Allikas: FCI standard: Belgia lambakoer tervueren