Minu tee belglase juurde

Minu tee belglase juurde algas saatesarjast Auh-sõu, kus ma nägin Conchitat koos Reginaga. Tollel ajal oli mul endal noor sakslase segu kutsikas Lissi. Ta oli väga arukas koer. Ja kui ma siis seal saates nägin Conchitat, seda kui andunult ta oma peremehele otsa vaatas ja oli valmis kõiki käske täitma, olin ma täiesti võlutud sellest tõust. Mõtlesin, et kunagi kui mul Lissit ei ole siis kindlasti võtan endale selle tõu. Aga sinna see mõte jäi, sest mul ju oli koer. Aga kahjuks jäi Lissi auto alla just sõbrapäeva varahommikul. Just oli koer saanud 9 kuuseks ja hakkas juba aru saama mida temalt oodaakse ja tahetakse. Siis läks aega, et sellest kurbusest üle saada ja suve alguses tuli mul meelde, et oli ju mingi väga kift koer aga mis tõug see üldse on. Hakkasin siis internetist saateid läbi vaatama ja sain teada, et belgia lambakoer. Siis leidsin kodulehekülje ja võtsin ühendust Marinaga. Ja õnneks oli üks pesakond tulemas. Mul ei olnud enne tõukoera olnud ja mul ei olnud ka sellist raha kohe välja käia siis jäi meie tehing katki. Aga augusti algul võttis Regina minuga ühendust ja küsis kas ma ikka tahan kutsikat, et lepinguga ja hiljem esimesest pesakonnas loovutan kutsika. Loomulikult olin nõus, ma ju tahtsin seda koera niii väga. Leppisime siis kokku, et Keilas näituse väravas kohtume ja teeme lepingu ära. See oli ka esimene kord kui ma Brendat nägin ja sealt sai ka alguse vastastikune kiindumus. Brenda nimi tuli mul kuidagi iseenesest sest õige nimi on Scarlett Bevy Demon Dice-sellest nimest ei osanud ma endale sobivat lühendit leida ja nii saigi Brenda. Kutsikana oli ta ainult minul kogu aeg sabas igal pool, nii nagu vist enamus belglased. Kõige raskem oli päevane magamine, kutsikas peab ju magama aga seda oli ta nõus tegema ainult minu juuresolekul. Nii kui mingi krõps käis nii kohe üleval, sellega oli üks igavene jant, pidin vaikselt hiilima ära aga tihti ei olnud sellest ka abi. Katki on ta närinud ainult kaks asja- mehe prillid, mis olid öösel maha kukkunud, nendel näris sangad ära ja siis mehe jalgratta jalanõudel krõpsuga kinnitused närist läbi.Ütleks selle kohta, et suht kallis maitse. Aga rohkem ei ole ta jalanõusi ega muud meie asju lõhkunud. Suur abi Brenda sotsialiseerimisel ja igasuguste nõuanete osas oli ja on siiani Reeda käest. Kui Reet tuli meie juurde oma koera Bellega jalutama ja ma nägin kui rahulikult Bellemer jalutas rihmaga siis mõtlesin, et millal see päev tuleb. Mitte, et mul oleks probleeme olnud aga kutsikas oli niiii elav ja ei osanud rahulikult rihmaga jalutada. Algul Brendale ei meeldinud autoga sõitmine, oli rahutu, hingeldas ja ronis sõidu ajal sülle. Sealt sai alguse kõrvalistmel sõitmine-algul viisin lapsi kooli 5km siis juba pikemad sõidud ja nüüd ootab ainult luba millal saab kaasa. Tänaseks piisab kui ütlen mehele, et lähen koertega linna. Siis on Brendal asi kohe selge. Kutsikana oli Brendaga mul igal pool kaasas ja natuke sai sellega viga tehtud. Kui pean kodust mõned päevad ära olema on Brenda esimesed kaks päeva täiesti tujust ära ei söö, ei räägi kellegiga ja ootab värava juures täiesti tujutult. Kuskil kolmandal päeval otsustab natuke sööki maitsta. Koolitamisega on Brendaga olnud kerga, ta õppis asjad väga kiiresti selgeks aga ainult mingi maitsva asja eest, meil selleks Froliku krõbin. Aga kui krõbinat ei ole siis sädet ka ei ole. Mäng teda ei huvita, ilmselt ka minu viga, et ei tekitanud algusest peale mingi palli või nartus vastu huvi, mängisime küll aga ilma mänguasjat. Brendal ei ole ma täheldanud mingit agresiivsust ei teiste koerte ega ka inimest suhtes. Samas kodus on ta lõukoer, väga kurjalt haugub kui keegi meie aiast mõõdub või tahab meile tulla. Meile on ka võõras aeda tulnud siis Brenda käis inimese ümber ja ise haukus väga kurjal aga see oli ka kõik. Meie õuel on teine maja kus on ladu ja seal käivat töötajad juba aastaid aga nendega on nii, et kui nad juhtuvad uute riietega tulema siis Brenda alati noomib nad läbi. Metsas jalutades arvab ta ka, et see on tema mets ja teised kes jalutavad seal, et neile on vaja kindlasi midagi öelda, kuna ma jalutan koertega lahtiselt siis pean ise jälgima, et kui kuskil keegi peaks tulema siis pean Brenda enda juurde kutsuma ja temaga kokku leppima, et ei ole vaja midagi öelda. Vahest ta arvab, et ikka midagi on vaja käratada aga üldjuhul ta kuulab sõna. Ja kui juhtub mõni teine koer olema siis minnakse sellise hooga peale, et võiks arvata, et nüüd läheb löömaks aga kui kohal on siis väike nuusutamine ja kogu huvi on rahuldatud, kui just ei juhtu olema mõni valge väike nuustik -see on Brenda nõrkus, oi kus ta siis kepsutab. Selles osas on tal küll kehv maise. Meil metsas siin kitsed ja jänesed ja see on Brenda nõrkus. Oli kui palju on neid murelikke minuteid oodatud, et millal jaht läbi saab. Tavaliselt tuleb ta suht kiiresti tagasi aga on ka 15min. kadunud olnud. Ja iga kord kui tagasi minu juurde jõuab siis on selline nägu peas -et ma tean küll, et ei tohi minna aga mis ma ikka teha saan, ära väga kuri ole. See instinkt vist ei kustu. Aga huvi on ainult siis kui objekt liigub. Kord oli noor vares, kes ei osanud lennata ja hüppas oksalt oksle, Brenda tõukas teda ninaga, et liigu nüüd, et siis on lõbus aga kui vares enam ei viitsinud hüpata siis oligi kõik, huvi kadus. Eriti meeldib Brendale luikesid ja parte meres laiali ajada. Meil on madal meri pikalt aga luiged on kavalad ja narritavad ja Brenda läheb õnge ja vahest ujub ikka väga kaugele merele. Ja seda olenemata ilmast. Kord oli suure tuule ja lainetusega nii, et ainult väike Brenda pea paistis kaugelt lainete seest siis oli mul küll hirm, et kas jõuab madalasse tagasi ujuda.
Siis kui Brenda sai 2,5 oli mul ju kohustus kutsikas loovutad esimesest pesakonnast. Sai siis otsitud ja valitud kavaler poolast Udai De La Terre Des Demon. Sõit Poola oli Kahekohalises kaubikus, kus Brendal oli ruumi ainult jalutsis olla. Ta talus seda pikka sõitu väga hästi, peaasi, et saab koos minuga olla, kõik muu oli tähtsusetu tema jaoks. Ma olin ise ka väga üllaunud, et kui rahulik ta oli. Mure oli ainult kakamisega, kuna Brendale ei meeldi kakada asfaldile või niidetud murule siis tuli otsida kohta kus oleks kõrge hein, aga leia Warssavis kaubakeskuse parklas selline koht, raagus ilupõõsatse vahel sai kähku ära tehtud. Kohale jõudes vaatasime kõigepealt ise peidmege üle, oli teine nägus ja sõbralik meie vastu ja Brendale meeldis ka kohe ja nii saigi asi aetud.
Jõudiski kätte poegimise päev 21.02.2008.Suht hommikul sain aru, et vist on täna see päev olin ise ikka väga ärevil aga siin oli mul Reedast jälle väga palju abi. Poegimine läks ilusti ja Brenda oli väga hoolitsev ema, lausa sündinud emaks. Tal on siiani ja oli ka enne poegi iga kord peale jooksukat kahe kuu pärast oma arust pojad aga see möödub umbes pooleteise nädalaga, siis on ta jälle normaalne.

Edasi jutuke kuidas Tigger meile jäi ja mis mees ta on:Brendal oli 7 kutsikat-2 emast ja 5 isast. Algul oli mul plaanis üks emane endale jätta.Nimigi sai Britta. Aga kuna mul oli endal laps tulemas siis ikkagi otsustasime, et ei jäta endale ühtegi kutsikat. Firefox ja Shadow nimed panid tulevased omanikud. Tigger sai nime sellise selle pärast, et ta oli kõige äkilisem ja tormakam teiste suhtes. Teised said nimed kuidagi tunde järgi. Ja mul on siiralt hea meel, et kõik omanikud on jäänud minu valitud nimede juurde. Kõige varem läksid ära meilt Britta ja Shadow. Järgmisena Skippy siis Louis siis Bruce ja Tiggeriga oli nii… Kuna ma olin eelnevatel aegadel Pärnus Kenno Loomakliiniku klient Brendaga ja Brendal oli suveti mereveest tingitud naha kihelus. See tekkis Brendal suvel kui sai palju meres käidud. Ja kliinikus sai ka see lõpuks selgeks (ja seda rääkisin ma ka kõigile kes kutsika ostsid). Aga seoses sellega, et ühel Kenno Loomakliiniku arstil on isiklik vaen minu mehe kinnisvara arenduse suhtes, siis otsustas ta sekkuda ka minu kutsikate müüki. Ja päris mitmele reaalsele ostjale ütles, et selle koera kutsikat tema küll ei soovita võtta, et see on nii allergiline koer. Nii oligi Tigger juba nelja kuune. Pärnu näitusel ostis üks meie kandist inimene ta ära. Aga tehing kestis kolm tundi. Kuna ostja ütles, et neil on vana koer ja see aina on kutsikal seljas ja uriseb. Kui küsisin, et kas ta ka ründab kutsikat või teeb liiga siis seda ei olnud. Otsustasin, et lähen vaatama kuidas olukord on aga samal ajal kui mina jõudsin nende juurde olid nemad kutsikaga minu koju jõudnud. Noh siin jääb alati küsimärk õhku, kuna nad suhtlevad ka selle loomatohtriga ja……? Sellest ajast peale ei ole ma ka enam Kenno Kliiniku klient, kuna nende töötaja levitas valet ja kui kliinikus sai sellest räägitud, ei pakutud ka mingit lahendust.Meil oli ka vestlus omanikuga, tema muidugi vabandas aga… Ja siis ma tegingi otsuse, et rohkem ma seda kutsikat ei müü. Edaspidi pidin paarile inimesele ära ütlema, aga ma olen selle otsuse üle ülimalt rahul. Kaks koera on ikka kaks koera. Ma tõeliselt naudin neid hetki kui koerad omavahel hullavad ja hullutiire jooksevad. See kuidas Tigger kaupleb Brendat mängima, käib ja õrritab, naksutab hambaid ja narritab. Väga lahedad on nad. Ja Brendale on see ka kasuks tulnud. Ta on küll kurb kui ma kodust ära olen aga kurbus läheb kiiremini üle. Ja nad on ka enamus ajast väljas. Varem oli Brenda ainult minul sabas. Kummaline oli kutsikate puhul selline asi, et kui Brenda kellegiga tahtis ise mängida siis oli see Tigger, et vahest tegi tema oma valiku juba kohe alguses ära. Ta mängis teistega ka kui teised tahtsid mängida aga just kui ta ise tahtis mängida siis ikka Tiggeriga.
Tigger on Brendast vägagi einev.Ilmselt isane ongi teistsugune. Ta on selline lihmaki-lahmaki. Ma ikka ütlen, et meie pere ullike. Elame me metsas. Kui esimest korda linna läksin kahe koeraga ei osanud ju ette arvata, et kuidas Tigger käitub. Ei olnud ju ta ka rihmaga käinud, vist paar korda kodu läheduses. Aga uskumatu, ta oli nii tähtis ja kõndis täiesti rahulikult ilma tirimata. Ma olin täiesti üllatanud. Tundus, et tal tuli see loomulikust inteligentsist, aga siiani kui panen ta rihma otsa on ta kohe rahulik ja uhke hoiakuga, muidu kui jookseb lahtiselt siis on lihmaki siia lahmaki sinna, väsimatu jooksja. Brenda hakkas kahe aastaselt juba rahulikuks jääma aga Tiggeri puhul ei paista seeda veel kuskilt.Tiggerile meeldib igasuguseid täpikesi, linde, liblikaid, kiile jne. taga ajada – väsimatult. Vahest narritame teda taskulambi valgusega, oh tal piisab sellest kui taskulambi keegi võtab, juba on ta valvel, et kust see valgus tuleb. Tiggeril meeldib ka mängida pallide jms, mis Brendale pole kunagi huvi pakkunud ja ilmselt ka tänu sellele ei saa ka Brendal sädet sisse. Tigger on siiani selline kutsikas-poisike. Temaga ei tule asjad nii kergelt ja kiiresti kui Brendal. Brendale piisas paarist kolmest korrast ja tal oli asi selge aga Tigger tahaks nalja teha ja veiderdada. Aga viimasel ajal olen vaadanud, et nagu juba midagi koidab. Lihtsalt endal peaks rohkem aega olema, kui tahaks ka mingeid tulemusi saavutada. Jahikirg on Tiggeril samasugune nagu Brendal. Enne oli üks koer kadunud kui mingi jänes või kits oli lähedal või lõhn oli liiga värske, nüüd on nad mõlemad kadunud. Tavaliselt tulevad nad erinevatel aegadel tagasi nii 5-10min. Aga ükskord olid nad oma 20min. kadunud ja kui lõpuks tulid siis ilusti koos. Tigger jälgib päris palju mis proua ees teeb ja siis ta tormab sellise hooga ees minema ja kui selgub, et ei olegi midagi mille peale tormata siis ta teeb sellise olemise, et ah ei olegi midagi huvitavat, ma niisama siis toimetan.
Kokkuvõtteks olen ma väga tänulik Reginale, et ta oli nõus tundmatule inimesele andma oma kutsika. Ma ise poleks võibolla viitsinud näitustel osaleda, koolitada ja pesakonda teha lasknud, kui poleks olnud kohustust ja lubadust. Ja samas ka, et asjad läksid Tigger nii, et ta jäi meile- see on veel topelt õnn. Ma tõesti naudin oma koeri nad on jube vahvad mõlemad. Arvan, et ei vaheta seda tõugu mõne teise vastu. Minule sobib see, et nad on intelligentsed, kuulekad, vahest ka natuke sulid, et kui sa midagi neile ütled siis nad nagu lapsed katsetavad korra, et kas ikka peab ja kui ütled korra kõvema häälega siis on selge, et ikka peab, sõbralikud (kui käin kuskil koertega, ma alati luban koeri katsuda, neid see ei häiri ja üldse on nad väga vahvad koerad.

Kommenteerimine on suletud.