Groenendael kuulub karjakoerte rühma. Algselt kasutati teda loomade karjatamisel. Tänapäeval on nad valve- ja seltsikoerad. Groenendael on keskmise suurusega, pikakarvaline koer. Teda aetakse tihti segi pikakarvalise saksa lambakoeraga. Belgia lambakoerad on valvsad ja aktiivsed koerad, kes on väga elavad ning alati tegutsemisvalmis.Groenendael on keskmist kasvu pikakarvaline koer, kes on välimuselt kandilise üldmuljega. Ehkki neid aetakse tihti segamini pikakarvalise Saksa lambakoeraga, on nad profiilis kandilisemad, kergema kondiga ja peenema peaga ning liiguvad kergelt ja vilkalt. Groenendael’i karv on musta värvi, täiskasvanud isase koera turjakõrgus on 61–66 cm ja emasel 56–61 cm. Nad kaaluvad 20,5–28,5 kg.
Päritolu
Belgia lambakoeri on nelja tõugu – groenendael, tervueren, malinois ja laekenois – ja nad on nimetatud piirkondade järgi, kust nad pärit on. Usinaid Belgia lambakoeri on hinnatud juba keskajast. 1890. aastatel pani Belgia Veterinaarteaduste Kooli professor kirja erinevate Belgia lambakoerte standardid. Välja toodi see, et nad on tüübilt sarnased, peamiseks erinevuseks on nende karvkate. Professor jagas nad seejärel erinevateks tüüpideks ja soovitas neid aretada eraldi tõugudena. Groenendael’i tõug loodi musta emase Belgia lambakoera tüübi ristamisel teise musta karjakoeraga. Saadud kutsikad oli esimene groenendael’ide pesakond.
Välimus
Pea on pikk ja selgepiiriline, koljuosa ja koon on ligikaudu ühepikkused. Nina on musta värvi. Lõuad on kääritaolise hambumusega. Silmad on mandlikujulised, keskmise suurusega, tumepruunid. Kõrvad on üsna väikesed, kõrge asetusega, väliselt kolmnurga kujulised. Kael on lihaseline ja kergelt kaardus. Rinnakorv on sügav ja graatsiliselt kaardus. Esijalad on pikad, lihaselised; turi rõhutatud. Tagajalad on võimsad ja lihaselised. Esikäpad on ümarad, varbad kumerad ja tihedalt kokku hoiduvad. Liikumine on elav ja vaba. Saba on keskmise pikkusega, madala asetusega ja võib liikumisel tõusta kõrgemale, kuid mitte üle horisontaaljoone. Pealiskarv on pikk, sirge ja rikkalik; aluskarv on väga tihe. Karv on lühem peas, kõrvadel ja jalgadel. Ülejäänud kerel on karv pikk ja sile, pikem ja rikkalikum ümber kaela ning sabal. Kintsude tagakülgedele kasvavad pikad ja rikkalikud karvad. Üldjuhul on isased pikema karvaga. Näitusekoerte eelistatud karvkatte värvused on must, must vähese valgega rinnal, käppade vahel ja tagajalgade tagavarvaste otstel. Veidi valget ja halli koonul on samuti lubatud.
Isaste koerte turjakõrgus on 61-66 cm, emastel 56-61 cm. Kaal jääb vahemikku 20,5-28,5 kg.
Toitmine
Groenendael on vähenõudlik koer, kel pole spetsiaalseid toitumisvajadusi.
Suhtlus ja iseloom
Groenendael on kiinduv ja ustav kaaslane, kes tahab kõiges kaasa lüüa. Nende loomuomane valveinstinkt tuleb esile, kui nad tunnevad, et seda on vaja. Nad kaitsevad oma kodu ja peret. Ei ole soovitatav nende valveinstinkti väiksena julgustada, sest koer võib teid hakata kaitsma ka tavaolukorras. Selle tõu varane ja põhjalik sotsialiseerimine on kohustuslik.
Lemmikloomana on groenendael pühendunud kaaslane. Temast ei ole erilist kennelkoera, kuna tal hakkab tegevusetult igav ja võib siis pahandust tegema hakata. Groenendael on väga sõbralik ja truu pereliige. Ta ei sobi inimesele, kes soovib lihtsalt koera. Belgia lambakoertele meeldivad igasugused tegevused. Nad kaitsevad oma kodu ja pere, kuid kaitseinstinkti ei tohiks koera varajases vanuses eriti soodustada. Sel viisil satub ta segadusse ja võib hakata teid kaitsma ka ebasobivates situatsioonides.
Aktiivsus
Groenendael vajab palju liikumist ja vaimset stimuleerimist. Ta on osav agility- ja kuulekusvõistlustel. Koer on väga aktiivne ja talle ei meeldi pika aega üksi olla.
Treenimine
Groenendael on intelligentne koer, kes õpib kiiresti. Koera treenimisel on oluline järjepidevus. Koera peab sotsialiseerima hakkama juba varajases vanuses.
Pesakond
Pesakonnas on umbes 8-10 kutsikat.
Eluiga
Koera keskmine eluiga on 13-14 aastat. Kuid groenendael võib elada ka vähem või kauem.
Parim koeratõug lastega perre
Kuigi paljude koerte kohta on arvatud, et nad saavad lastega loomuldasa hästi läbi, tuleb kõiki koeri ja lapsi õpetada omavahel suhtlema, üksteist austama ning turvaliselt koos elama. Ja ka sel juhul ei tohiks koeri väikelastega kunagi üksi jätta, vaid täiskasvanud peaksid neil kogu aeg silma peal hoidma.